Suur inimene

Kuigi olen juba 25aastane, tunnen ennast enamasti ikka väikese tüdrukuna. Eriti igasugustes ametiasutustes tundub mulle, et teised on suured ja targad ja tähtsad, aga ma olen lihtsalt väike tüdruk, kes midagi ei tea ega tohi väga häirida suurte inimeste tähtsaid tegemisi. Vahel meenub üllatusena, et õigus küll, ma olen tegelikult ju suur inimene. Mõnikord on see üpris vabastav kogemus, eriti eelnimetatud ametiasutustes.

Täna oli eriti tähtis päev. Nimelt läksin ma elus esimest korda auto ülevaatust tegema. Seda teevad ju küll ainult suured ja kompetentsed inimesed: need, kellel on auto ja juhiload. Pisike ärevus oli ikka sees: kas ma ikka saan aru, kuhu ma minema pean ja mis ma tegema pean, aga õnneks olen ma naine. Naistelt ei eeldata erilist kompetentsust autode alal. Ärkasin hommikul päris vara, enne seitset. Helistasin Tiidrekule, tal oli õhtu. Sain temalt veel viimased soovitused, kui kaua peab auto mootorit enne soojaks sõitma, et võiks ülevaatusele minna. Eelmisel õhtul olin juba internetist kõik vajalikud juhised läbi vaadanud ja nii teadsin hommikul, et parem on tõkiskingad, E-tähisega ohukolmnurk ja taadeldud 1-kilone tulekustuti enne ülevaatusele minekut pagasnikust välja otsida, et ei viidaks liigselt ülevaatajaonude aega. Viisin Riinu kooli, et mootor soojaks saada ja läksin ülevaatust tegema. Järjekorda ei olnud. Teadlikult jätsin auto tööle, kui oma ülevaatuse soovist teatama läksin. Onu küsis autopassi ja ronis siis mu autosse, sõitis aparaatide juurde, ja ma jäin välja seisma. Onu tegi 'tuut' mu autoga. Vot siis ma enam ei teadnud, kontollis ta lihtsalt, kas signaal töötab, või oli see märguanne mulle, et ma garaaži läheks. Igaks juhuks läksin. Pealegi tahtsin saavutada suuremat kompetentsust auto ülevaatuse läbimise alal. Nad raputasid ja sikutasid me Toyotat ja siis käskis üks onu mul autoga maja ette sõita. Küsisin veel üle, et kuhu kohta maja ette, et ikka kõik õigesti teha. Parkisin auto ära ja maksin raha. Raha polnud ise teenitud, see oli kingitus. Rohkem nagu taskuraha. Aga ülevaatuseonu seda ei teadnud, nii et talle 600 krooni ulatades tundsin ennast ikkagi suure inimesena. 65 krooni sain tagasi. Panin oma nahkkindad kätte ja sõitsin autoga minema. Suur inimene. Ei pidanudki hakkama vabandama, et mees on Ameerikas ja ma midagi autodest ei tea. Olin ise suur inimene.
Seda lugu kirja pannes meenub üks teine lugu aastaid tagasi. Olin siis ehk kolmandas-neljandas klassis. Läksin linnapolikliinikusse hambaarsti juurde. Läksin üksi, sest olin seal varem emmega käinud ja mul oli aeg ilusti kinni pandud. Hambaarsti ma ei kartnud, pole kunagi kartnud, sest mu meelest nad ei tee talumatut valu. Peavalu võib hoopis hirmsam olla. Kuid ma kartsin midagi muud: kartsin, et ma ei mäleta täpselt, kuidas polikliinikus käitutakse. Otsustasin, et vaatan, mida teised teevad. Läksin ooteruumi ja vaatasin, kuidas lapsed istusid koos emadega toolide peal ja ootasid, kuni õde tuli neid kutsuma. Nii ma siis istusin ka tooli peale ja hakkasin ootama. Ootasin 5 minutit. Vaatlesin seinal olevaid pilte igasugustest hirmsate haigustega hammastest ja igemetest. Ootasin 10 minutit ja vaatasin, milliseid mänguasju oli lastele mängunurka pandud. Ootasin 15 minutit. Minu aeg oli juba üle läinud. Vaatasin inimesi, kes ooteruumi uksest sisse ja välja käisid, ja neid jälgides tõusis kõhus ebamugav hirmusegune tunne. Hakkasin aimama, et olin midagi olulist tegemata jätnud. Kõik inimesed, kes ooteruumi sisenesid, läksid kõigepealt registraatori juurde, ütlesid oma nime ja hambaarsti ning registraator otsis üles nende tervisekaardi. Nende kaartide järgi kutsusid õed lapsi, kui nende kord oli minna. Kui see teadmine mulle kohale jõudis, oli juba üsna palju aega mööda läinud. Tundsin, kuidas kurgus läheb kibedaks ja silmadest tahavad pisarad tulla. Istusin oma toolil edasi ja lootsin, et keegi märkab mu ebakindlust. Aga keegi märganud. Kui olin üle poole tunni toolil istunud, tõusin püsti ja läksin nuttes koju. Olin ebaõnnestunud. Olin liiga arg, et märgatud viga parandada. Olin alles väike inimene.

Kes elavad Colorados?

Kuigi oleme USA-s, ei saa me siiski öelda: "Oh, ma olen käinud Ameerikas, ma tean, mis ja kes seal on." Õpime tundma kõigest ühte osariiki, s.o Colorado. Kuid juba siingi võib kohata kõiksuguseid huvitavaid olevusi. Lisaks Chicagole, kus meie Euroopa lennuk esmalt maandus, oleme nüüd nädala jooksul käinud neljas asulas, milleks on suuruse järjestuses Denver, Colorado Springs, Manitou Springs ja Ihado Springs. Colorados võib kohtuda näiteks nendega:

Need on siis Quincy, Jack ja Buddy. Quincy on tüdruk, ta on perekond Aalundi koer ja, nagu pildilt näha, laste lemmik: peretütar Sylvia on talle kena roosa rätiku kaela sidunud. Järgmisel pildil on Jack. Jack on minu sõbranna Michelle`i ema koer. Perenaisele meeldib tema kohta öelda: "He is a stinker!" See koer on üpris hull, ta suudab oma väikeste jalgadega hüpata meetri kõrgusele õhku. Meie külaskäigul lõbustas
pisike aastane Jack meid oma vempudega. Sel ajal, kui me perenaisega juttu ajasime, käis Jack meie koti kallal ja peitis voodi alla meie hambaharjad, Michelle`i emale mõeldud kommikoti, kaks leivakääru ja mõned salvrätid. See-eest Buddy on suur ja rahulik, kuigi temalgi on oma vembud. Buddy on 9aastane ja elab koos Mike`i ja Kimi ja Brennaga Colorado Springsis. Nende juures veetsime terve nädala: 18.-24.10.

Nüüd elame Hilda ja Hali juures Denveris, see on meie võõrtustajatest esimene perekond, kellel ei ole koera. Nii et meile on jäänud mulje, et ameeriklased on äärmiselt koertelembesed.

Koer Quincy kuulus siis perekond Aalundile, kes meid esmalt vastu võtsid ja sellist kohta nagu Red Rocks vaatama viisid. Marki, Luke`i ja ja Sylviaga käisime ka Ihado Springsis.

Ihado Springis kohtasime mäemeest, kes müüb oma vanakraami poes enda püütud kulda.
Koera me tema poes ei näinud, kuid selle eest olid põdrasarved ja Coca-Cola 60-ndatest.

Laupäeval, 17.10 aga võtsime oma uue sõbra Mandy appi ja sõitsime elu esimesse USA pulma, mis kokkuvõttes oli väga kena ja südamlik ja üpris lühike, aga sellest teinekord. Nagu allolevalt pildilt on näha, olid nii pruut Michelle, tema isa Charlie ja ema Lynn toimuvaga üpris rahul.






















Keda siis veel Colorados kohata võib? Colorado Springsis võib kohata näiteks õhuväelasi. Neid on seal hulgi, sest Colorado Springsis asub USA lennuväe akadeemia. Tänu meie Colorado Springsi võõrustajatele, Mike ja Kim Foxile, oli meilgi võimalus piiluda õhuväelaste igapäevaellu.

Kultuurišokk

USA on huvitav riik. Kõik on siin suurem: autod, joogiklaasid, toiduportsjonid, mõned inimesed ja isegi kartulid on suuremad.

Tiidreku jaoks oli kultuurišokk see, et kuigi autod on suuremad, siis teed ei ole üldse eriti suuremad. Kuigi teadsin ennegi, et USAs viiakse lapsed ka poole miili kaugusele kooli autoga, oli minu jaoks siiski kultuurišokk see, et tänavatel ei ole üldse inimesi näha kõndimas. Ainult autod. Vahel mõni üksik sörkija või palgatud reklaamija. Näiteks kui me Colorado Springsi Michelle'i pulma sõitsime, siis ainuke elusolend, keda me kõnniteel liikumas nägime, oli kollases kanakostüümis mees ühe poe ees tähelepanu püüdmas.

Ihado Springsis olid nii suured toolid, et Sylvia jalad ei ulatanud kaugeltki maha.Ka joogiklaasid on USAs enamasti kaks või kolm korda suuremad kui Eestis, aga Colorados on see ka hädavajalik, sest elame siin merepinnast miili kõrgusel ja vedelikuvajadus on siin palju suurem. Kui vett ei joo, siis hakkab pea valutama. Paar korda on seda juhtunud.

USAs on mõned asjad nii suured, et isegi Tiidrek tundub päris väike. Külastasime sellist uhket kohta, nagu USA Olymic Training Center.

Kultuurišokk oli ka see, kui oluline on USAs Halloweeni tähistamine, selleks valmistutakse kaua ja paljude majade ees võib näha kõrvitsaid, tonte ja luukeresid ja muid kummalisi elukaid. Laste jaoks on see aga üsna sarnane meie mardi- ja kadripäevale. Lapsed panevad Halloweeni õhtul selga mingi tegelase kostüümi ja käivad ukselt uksele ning küsivad kommi. Pildil on meie hostfamily perepoeg Daniel 266 Halloweeni kommiga. Nii Denveris kui ka Colorado Springsis on üllatav oravate rohkus, ka need kaks tükki jooksid mööda asfalteeritud teid meie nina alt mööda ega teinud teist nägugi. Kohalike jutu järgi on linnas näha liikumas ka rebaseid, kes söövad koeri. Michelle'i ema koerakese Jackiga jalutades õnnestus mul ka näha üht punast saba vilksatamas ja Michelle haaras Jacki kohe oma sülle, sest tema tuttav oli koera pahaaimatult rihma otsas jalutades täpselt rebase lõugade vahele söötnud.

Teine looduse üllatus Colorados on vaade: pea igal pool on taamal mäed. See on nii võimas, nagu oleks pidevalt postkaardil või filmis.

Minu jaoks oli üllatus ka see, kui väga ameeriklased armastavad ameerika jalgpalli, sellest räägitakse söögi alla ja peale ja pastor kontrollib, et kiriku üritused ei satuks mänguga samale ajale. Denveri meeskond on Broncos. Lahke perekonna, kes meile autot laenas, ukse pealt leidsime sildi: "If you are not a Bronco fan, you are not allowed in this house." Nii me siis ootasime ukse peal auto võtmeid.

Jumala plaanid on täiuslikud

Sageli tundub kõige lihtsam ja turvalisem ise kontrollida oma elu: teha täiuslikke plaane ja ajakavasid ning võtta kõik õnnestumised ja ebaõnnestumised enda arvele, kuid tegelikult ei suuda me niikuinii oma elu täielikult juhtida. Parim kingitus, mida me endale teha saame, on anda oma elu juhtimine üle Jumalale. Ka sel juhul me teeme plaane ja vastutame oma tegude eest, kuid aeg-ajalt peatume ja küsime: Jumal, kas see on see, mida sina tahad minu elu jaoks ja mida sa tahad mulle õpetada nende olukordade kaudu, millest sa mind läbi viid. Jumala täiuslik plaan ei tähenda täiuslikke õnnestumisi igas olukorras, vaid meie muutmist Jumala-näolisemaks ja meie osaduse kasvatamist Jumala ja kaasinimestega. Jumala täiusliku plaani otsimine tähendab igal juhul põnevat seiklust. Seda olen ma kogenud enda elus ja näinud teiste elus, näiteks Tiidreku olümpiasuvi on võrratu näide sellest.

Praegu on meil Tiidrekuga käsil Ameerika seiklus, mis sai samuti alguse huvitavatest "kokkusattumistest". Umbes septembri keskpaigas maandus meie postkasti (või õigemini trepimademele) kutse mu sõbranna Michelle´i pulma Colorado Springsis. Loomulikult tundus üheks päevaks USAsse sõitmine liiga suur aja- ja rahakulu. Kuid paar päeva hiljem leidis Tiidrek oma treeneri laualt kutse kõrgmäestikus treenimise konverentsile, mis toimus 4 päeva pärast pulma täpselt samas kohas Colorado Springsis. Ja kuna Tiidrek oleks niikuinii novembris kuhugi laagrisse läinud, siis oli Colorado üpris ideaalne variant mäestikus treenimiseks.

Oleme selle reisi eest palvetanud, et me võiks kohtuda inimestega, kes on Jumala plaanis meie jaoks, ja üldse olla kuulekad Tema juhtimisele. Kohe reisi alguses sain väikse kogemuse selle sissekande pealkirja kohta. Üldiselt korraldas Tiidrek suurema osa reisi ettevalmistustest, kuid ma võtsin enda peale Soomes reisimise, sest meie lennud läksid Helsingist. Vaatasin täpselt järgi, millise bussiga meie hotelli saab ja kust piletid osta jne. Kõik läks muidu hästi, aga selle asemel et minna bussile nr 615 T, läksime bussile 615, mis sõitis küll lennujaama, kuid ei läinud mööda meie lennujaama lähedal asuvast hotellist. Olin õnnetu, sest olin püüdnud kõike täpselt planeerida, Tiidrek oli ka ärevil, sest ta arvas, et peame nüüd uue pileti ostma, need on Soomes suht kallid. Kui me siis seal lennujaamas otsisime-ootasime uut bussi, mis meid võiks hotelli viia, tuli varsti üks tasuta hotellibussi, mis viis meid täpselt ukse ette, nii et me ei pidanud isegi seda 300 meetrit liinibussipeatusest oma kotte tirima, nagu plaanitud bussiga minnes oleks olnud. Mis mul üle jäi, kui öelda: "Aitäh, Jumal!", sest ma olin ju palunud tal olla meie reisijuht.

Nii et siin me nüüd oleme - Ameerikas. Missugune elu siin on, sellest järgmistes postitustes.