Elame selle aasta algusest Nyahururu linnas. See asub nii enam-vähem ekvaatoril Kenya keskosas. Minu jaoks on see neljas kord Kenyat külastada, Jakobi jaoks teine kord ja Tiidrekule kaheteistkümnes treeninglaager sellel maal.
Nagu arvata võib, on Nyahururu elanikkond umbes 99,9% ulatuses mustanahalised, mistõttu on meil linnas või külateedel liikudes raske märkamatuks jääda. Ikka tuleb mõned korrad vastata tervitusele “How are you?”/“Habari” või ulatada tervituseks käsi. Seda viimast Jakob (2,4 a.) esialgu pelgas, aga nüüd sirutab ta vahel ise lastele terekäe.
Elame koolimaja õuel kooliomanike külaliste korteris. Laste hüüded ja koolikell on igapäevane taustaheli. Lapsi on õuel vanuses 2,5–14 aastat, sest tegemist on põhikooliga ning samas majas tegutseb ka Nazarethi kool ehk kuni kolme aasta pikkune eelkool, kus kõige nooremad õpilased ongi kõigest kahe ja poole aastased. Nazarethi koolis käib ka Jakobi siinne parim sõber Arnold, kes on kooliomanike lapselaps. Arnold saab 6. veebruaril neljaseks, kuid kasvult on ta pisut väiksem kui Jakob. Nazarethi koolis on Arnold õppinud tähti ja numbreid kirjutama.
Suurem osa kohalikke oskab kolme keelt – kikuyu (kohalik hõimukeel), suahiili (Ida-Aafrika ühiskeel ning üks riigikeeltest) ja inglise (teine riigikeel). Jakobi sõber Arnold kikuyu keelt ei räägi, kuna tema ema ei ole kikuyu, vaid Embo mäe lähistelt, kus on teine hõim. Arnoldi esimene keel on suahiili keel, aga ta räägib üllatavalt hästi ka inglise keelt. Jakob räägib eesti keelt. Aga kolme nädala jooksul olen kuulnud ta suust ka väljendeid “Hey!”, “Bye!”, “Good night!”, “Come here, emme!”, “One, two, go!”, “Kudya!” (“Tule!” suahiili keeles), kohalike toitude nimesid chapati, ugali, mukimo ja ühtteist veel. Kuigi Jakob üritab Arnoldit pidevalt ka eesti keeles veenda, on laste ühine keel esmajoones siiski kehakeel. Nende lemmikmängud on mudelautodega sõitmine ja jooksuvõistlus, aga nad mängivad ka loomi, meisterdavad plastiliiniga, joonistavad, müravad, kiiguvad, parandavad autosid mängult ja teevad palju muud.
 |
| Sõbrad hoos 1: Arnold kiigutab Jakobit |
 |
| Sõbrad hoos 2: Jakob teeb Arnoldile karusselihoogu |
Nagu viimastel aastatel tavaks on saanud, kogunes ka seekord meie ümber väike eestlaste kommuun: Raul, Katrin, Mati ja Markus. Koos Rauli ja Katriniga käisime Tiidreku treeningpartneri Mukunga kodus Karatina külas. Seal avanes meile maaliline vaatepilt. Külateed jooksevad teeistanduste vahel Mount Kenya mäe jalamil. Selles piirkonnas on sademeid rohkem ja meiegi jõudsime kohale koos vihmaga. Jakobile valmistas see palju rõõmu, sest kõik kohad olid lompe täis, ja ta mõtles välja uue mängu – “Sopamõmmi”. See käib nii, et tuleb jalaga täie hooga lompi virutada, nii et soppa pritsib. Seda mängu saab mängida ka meie toas iga kord, kui duši all käime, sest siis koguneb vannitoa põranda alla väike lomp, mis voolab meie koridori.
 |
| Sopamõmmi |
 |
| Tiidreku treeningpartneri Mukunga kodus kohalikke hõrgutisi maitsmas |
 |
| Jakob ja teepõõsad |
Lisaks mängimisele käime Jakobiga ka loomi vaatamas. Vannitoas on ämblikud, tänaval on lehmad, lambad, kitsed, eeslid, harvem ka kassid, koerad ja kaameleonid. Aga kui jalutada linnast paar kilomeetrit välja Thomson Fallsi juurde, siis näeme ka ahve: need on Jakobi lemmikud. Sealsamas nägime ka elevante – umbes 20 tükki jalutas neid all orus, aga Jakobile jätsid eredama mulje ikkagi ahvid, sest nad olid väga lähedal ja mõnusalt karvased. Plaan on minna ka jõehobusid vaatama enne kojutulekut.
 |
| Markuse esimene suveniir Nyahururus |
 |
| Loomakari |
Õhtuti koguneme pererahva tuppa, kus meil pakutakse kohalikus stiilis õhtusööki. Perearahvas on väga lahke ja hoolitsev. Perenaise rõõmuks kutsub Jakob teda oma sõbra Arnoldi järgi kikuyu keeles vanaemaks – cũcũ. Ka perenaine oskab pisut eesti keelt – ta oskab öelda “piima”, sest seda Jakob küsis igal õhtul. Õhtusöögi lõpuks on kohaliku tava järgi alati must tee piima ja maitseainetega. Vahel räägivad peremees ja perenaine meile toredad naljalugusid. Näiteks et Kenyas on kombeks valada teetass ääreni täis, nii et seda ei saa maha loksumata suu juurdegi tõsta, vaid peab kummarduma ise esimeseks lonksuks tassi juurde. Seda täis tassi reeglit peavad teenindajad järgima ka söögikohtades, muidu võivad kuulda pahase kliendi käest: “Ega ma mzungu (valge) ei ole, et sa nina jaoks ruumi jätad!“
 |
| Jakob sööb ugalit |
