Kuigi olen juba 25aastane, tunnen ennast enamasti ikka väikese tüdrukuna. Eriti igasugustes ametiasutustes tundub mulle, et teised on suured ja targad ja tähtsad, aga ma olen lihtsalt väike tüdruk, kes midagi ei tea ega tohi väga häirida suurte inimeste tähtsaid tegemisi. Vahel meenub üllatusena, et õigus küll, ma olen tegelikult ju suur inimene. Mõnikord on see üpris vabastav kogemus, eriti eelnimetatud ametiasutustes.
Täna oli eriti tähtis päev. Nimelt läksin ma elus esimest korda auto ülevaatust tegema. Seda teevad ju küll ainult suured ja kompetentsed inimesed: need, kellel on auto ja juhiload. Pisike ärevus oli ikka sees: kas ma ikka saan aru, kuhu ma minema pean ja mis ma tegema pean, aga õnneks olen ma naine. Naistelt ei eeldata erilist kompetentsust autode alal. Ärkasin hommikul päris vara, enne seitset. Helistasin Tiidrekule, tal oli õhtu. Sain temalt veel viimased soovitused, kui kaua peab auto mootorit enne soojaks sõitma, et võiks ülevaatusele minna. Eelmisel õhtul olin juba internetist kõik vajalikud juhised läbi vaadanud ja nii teadsin hommikul, et parem on tõkiskingad, E-tähisega ohukolmnurk ja taadeldud 1-kilone tulekustuti enne ülevaatusele minekut pagasnikust välja otsida, et ei viidaks liigselt ülevaatajaonude aega. Viisin Riinu kooli, et mootor soojaks saada ja läksin ülevaatust tegema. Järjekorda ei olnud. Teadlikult jätsin auto tööle, kui oma ülevaatuse soovist teatama läksin. Onu küsis autopassi ja ronis siis mu autosse, sõitis aparaatide juurde, ja ma jäin välja seisma. Onu tegi 'tuut' mu autoga. Vot siis ma enam ei teadnud, kontollis ta lihtsalt, kas signaal töötab, või oli see märguanne mulle, et ma garaaži läheks. Igaks juhuks läksin. Pealegi tahtsin saavutada suuremat kompetentsust auto ülevaatuse läbimise alal. Nad raputasid ja sikutasid me Toyotat ja siis käskis üks onu mul autoga maja ette sõita. Küsisin veel üle, et kuhu kohta maja ette, et ikka kõik õigesti teha. Parkisin auto ära ja maksin raha. Raha polnud ise teenitud, see oli kingitus. Rohkem nagu taskuraha. Aga ülevaatuseonu seda ei teadnud, nii et talle 600 krooni ulatades tundsin ennast ikkagi suure inimesena. 65 krooni sain tagasi. Panin oma nahkkindad kätte ja sõitsin autoga minema. Suur inimene. Ei pidanudki hakkama vabandama, et mees on Ameerikas ja ma midagi autodest ei tea. Olin ise suur inimene.
Seda lugu kirja pannes meenub üks teine lugu aastaid tagasi. Olin siis ehk kolmandas-neljandas klassis. Läksin linnapolikliinikusse hambaarsti juurde. Läksin üksi, sest olin seal varem emmega käinud ja mul oli aeg ilusti kinni pandud. Hambaarsti ma ei kartnud, pole kunagi kartnud, sest mu meelest nad ei tee talumatut valu. Peavalu võib hoopis hirmsam olla. Kuid ma kartsin midagi muud: kartsin, et ma ei mäleta täpselt, kuidas polikliinikus käitutakse. Otsustasin, et vaatan, mida teised teevad. Läksin ooteruumi ja vaatasin, kuidas lapsed istusid koos emadega toolide peal ja ootasid, kuni õde tuli neid kutsuma. Nii ma siis istusin ka tooli peale ja hakkasin ootama. Ootasin 5 minutit. Vaatlesin seinal olevaid pilte igasugustest hirmsate haigustega hammastest ja igemetest. Ootasin 10 minutit ja vaatasin, milliseid mänguasju oli lastele mängunurka pandud. Ootasin 15 minutit. Minu aeg oli juba üle läinud. Vaatasin inimesi, kes ooteruumi uksest sisse ja välja käisid, ja neid jälgides tõusis kõhus ebamugav hirmusegune tunne. Hakkasin aimama, et olin midagi olulist tegemata jätnud. Kõik inimesed, kes ooteruumi sisenesid, läksid kõigepealt registraatori juurde, ütlesid oma nime ja hambaarsti ning registraator otsis üles nende tervisekaardi. Nende kaartide järgi kutsusid õed lapsi, kui nende kord oli minna. Kui see teadmine mulle kohale jõudis, oli juba üsna palju aega mööda läinud. Tundsin, kuidas kurgus läheb kibedaks ja silmadest tahavad pisarad tulla. Istusin oma toolil edasi ja lootsin, et keegi märkab mu ebakindlust. Aga keegi märganud. Kui olin üle poole tunni toolil istunud, tõusin püsti ja läksin nuttes koju. Olin ebaõnnestunud. Olin liiga arg, et märgatud viga parandada. Olin alles väike inimene.
Seda lugu kirja pannes meenub üks teine lugu aastaid tagasi. Olin siis ehk kolmandas-neljandas klassis. Läksin linnapolikliinikusse hambaarsti juurde. Läksin üksi, sest olin seal varem emmega käinud ja mul oli aeg ilusti kinni pandud. Hambaarsti ma ei kartnud, pole kunagi kartnud, sest mu meelest nad ei tee talumatut valu. Peavalu võib hoopis hirmsam olla. Kuid ma kartsin midagi muud: kartsin, et ma ei mäleta täpselt, kuidas polikliinikus käitutakse. Otsustasin, et vaatan, mida teised teevad. Läksin ooteruumi ja vaatasin, kuidas lapsed istusid koos emadega toolide peal ja ootasid, kuni õde tuli neid kutsuma. Nii ma siis istusin ka tooli peale ja hakkasin ootama. Ootasin 5 minutit. Vaatlesin seinal olevaid pilte igasugustest hirmsate haigustega hammastest ja igemetest. Ootasin 10 minutit ja vaatasin, milliseid mänguasju oli lastele mängunurka pandud. Ootasin 15 minutit. Minu aeg oli juba üle läinud. Vaatasin inimesi, kes ooteruumi uksest sisse ja välja käisid, ja neid jälgides tõusis kõhus ebamugav hirmusegune tunne. Hakkasin aimama, et olin midagi olulist tegemata jätnud. Kõik inimesed, kes ooteruumi sisenesid, läksid kõigepealt registraatori juurde, ütlesid oma nime ja hambaarsti ning registraator otsis üles nende tervisekaardi. Nende kaartide järgi kutsusid õed lapsi, kui nende kord oli minna. Kui see teadmine mulle kohale jõudis, oli juba üsna palju aega mööda läinud. Tundsin, kuidas kurgus läheb kibedaks ja silmadest tahavad pisarad tulla. Istusin oma toolil edasi ja lootsin, et keegi märkab mu ebakindlust. Aga keegi märganud. Kui olin üle poole tunni toolil istunud, tõusin püsti ja läksin nuttes koju. Olin ebaõnnestunud. Olin liiga arg, et märgatud viga parandada. Olin alles väike inimene. 