Head inimesed

Ameerika reisil oleme kohtunud paljude heade inimestega. Juba reisi planeerides olid mitmed inimesed valmis meid lahkelt aitama, pakkudes elukohta või abi selle leidmisel. Meie esimene peatuspaik Bear Valley oli LAst kolme sõidutunni kaugusel. See oli huvitav mägedevaheline küla, kuhu pääses ainult sissesõiduloaga, mille saime oma võõrustajatelt. Meid võtsid vastu meie sõbra Bradi vanemad, kes olid nii lahked, et jätsid meie päralt suure maja ja mitu kapitäit sööki - pidime ainult mõned korrad poes käima. Majaomanikud sõitsid puhkusele järgmisel hommikul pärast meie saabumist - see oli meie jaoks palvevastus, sest olime igatsenud aega koos oma perega, samas oli Jakobil mõnus suures majas ringi liikuda ja ennast vabalt tunda (nagu võib näha juuresolevatelt piltidelt).

"Pesu!" - ütleb Jakob selle pildi kohta.

"Möts!"

"Mammu!"

Bear Valleys kogesime kahe nädala jooksul üpris ekstreemseid ilmastikutingimusi: lumetormist rannailmani.

Talveilm

Suveilm

Meie pere ja Brad, kelle vanemate kodus me elasime.

Bear Valleys on aktiivne ja misjonimeelne kogudus, nad toetavad nii meie sõpra Bradi kui ka paljusid teisi misjonäre. Kohtasime seal mitmeid lahkeid inimesi, kes meid kui uustulnukaid välja sööma ja külla kutsusid.

Head inimesed, kes meid heast peast välja sööma viisid

Mis on parem puhtast võist - eriti veel pallikeste kujul?

Pärast Bear Valley perioodi külastasin koos Jakobiga oma head sõpra Michelle'i, kes oli kolm kuud tagasi saanud väikse tütrekese emaks. Imelikul kombel oleme oma elu tähtsatel momentidel vaatamata elukohtade suurele vahemaale kokku saanud. Meie esimese Ameerika reisi mõte saigi alguse Michelle'i ja Joeli pulmakutsest. Seekord aga käisime väikest Nora-beebit vaatamas.

Koerad vaatamas seda imelikku last,  kes ei lamagi rahulikult hällis või ema süles

Kaaga-kaaga Nora-beebile

Kõige pikema aja aga veetsime Colorado Springsis, kus üürisime väikest maja, mille leidsime samuti heade inimeste juhatusel. Selles majas elavad ka kolm kassi ja koer. 

Selle kassi pärast on Jakob palju nurgas seisnud ja järgi mõelnud, kas kassi tohib sabast kiskuda.

Iga pühapäeva õhtul kohtub majas väike kodukogudus, mille liikmete hulgast oleme leidnud mitmeid sõpru. 

Osa kodukogudusest Joe majas, kus meiegi elasime paar nädalat.

Minu jaoks on kõige toredam olnud Amy ja tema väikse poja Joshuaga koos veedetud aeg. Oleme Jakobiga käinud neil külas, koos loomaaias ja korduvalt mänguväljakutel.

Jakob ja Joshua elu nautimas

Paaril nädalavahetusel õnnestus meil külastada ka sõpru Lakewoodis, mis on Colorado Springist umbes pooleteist sõidutunni kaugusel. Nautisime neid külaskäike kogu perega - meie Tiidrekuga jutuajamisi ja Jakob lastega mängimist ja õueatraktsioone. 

Üliarmas perekond Aalund, Jakob suuri lapsi imetlemas

"Tuut!"

Papagoi

Perekond McKelvyga USA lipu all

Jakob uue sõbra Juliaga

Kõigil neil headel inimestel, kellest siin postituses juttu on olnud, on ühine see, et nad on kristlased. Oleme kogenud nende abi ja sõprust justkui Jumala käe pikendusena meie eluteel. 

Jakob käis poes

Eile võtsime ette poeretke Rossi kauplusesse, kus müüakse teistest poodidest odavamalt riideid, jalanõusid, kotte ja muud kraami. Jakobi lemmiktegevused olid seal mänguasjade vaatamine, patjatest hunniku tegemine, kohvriga ringi sõitmine ja jalanõude proovimine. Eriti meeldisid talle tüdrukute kingad, sest need olid enamasti säravamad ja erksavärvilisemad. Kui saime vajalikud asjad ostetud, söömas käidud ja jõudsime koju, ilmus ostetud asjades seast välja üks paar lastesandaale. 

Mina küsin: "Mis need on?", 

Tiidrek: "Ma mõtlesin, et sina panid need korvi.", 

mina: "Võib-olla sa ise panid?", 

Tiidrek: "Ei, mina küll ei pannud." 

Nii et tuli välja, et Jakob käis endale ise poes jalanõusid valimas ja poetas vaikselt ostukärusse. Õnneks olid need talle üsna parajad ja sobivad suvesandaalid, nii et õhtul sai Jakob endale uued sandaalid jalga ja järgmisel päeval polnud ta mingil juhul nõus vanasid kingi kandma. Nüüd on suveks rannakingad olemas.

Jakob oli rõõmsalt valmis poseerima oma uute enda valitud kingadega.

Teravad elamused

Minu elu keerleb praegu üsna palju ühe väikese poisikluti ümber. Nimelt on meie väike poja jõudnud ikka, kus temaga pidevalt juhtub midagi. 3 ja pool kuud veel, siis on Jakob 2aastane. Tiidreku treeninglaagri tõttu elame maikuus Colorado Springsis. See on tore linn, sest siin on tohutul hulgal mänguväljakutega parke. 

Ameerika

Jakob näeb midagi huvitavat.

 Meie tavaline päevakava näeb välja selline:

• hommikusöök;
• Tiidrek jookseb ja ma mängin Jakobiga pargis;
• Jakob puhkab;
• lõunasöök;
• Tiidrek puhkab ja ma mängin Jakobiga väljas;
• Tiidrek jookseb ja ma mängin Jakobiga pargis;
• õhtusöök;
• õhtused toimetused ja lähme magama.

Lisaks parkidele on siin loomaaed. Eelmisel nädalal oli meil Jakobiga tänu headele inimestele võimalik seda külastada. Loomaaias olid kaelkirjakud, kes oma pikkade keeltega tahtsid pihust salatit süüa, ja jõehobud, kes palli mängisid, ja paabulinnud suurte sabadega, kanad, kuked, tiiger, karud ja muud tegelased.

Kaelkirjakul on isegi veel pikem keel kui Tiidrekul.

Elu esimene paabulind

Loomaaias oli ka karussell. Eemalt kostev muusika ja ilusad hobused meelitasid Jakobit ja otsustasin ta elu esimesele karussellisõidule lasta. Ise seisin turvalisuse mõttes tema kõrval karussellil. Kõik oli väga kena, kuni vali muusika mängima ja hobune üles-alla kõikuma hakkas. Nii me siis sõitsimegi terve aja, Jakob mul kaelas rippumas ja mina koos hobusega üles-alla kiikumas.

Põnev ja hirmutav karussell

Kõige eredama mälestuse jätsid aga kange iseloomuga gorillad. Neid sai vaadata klaasi taga. Mõned tulid päris lähedale, aga istusid seljaga inimeste poole. Üks mõnusalt suur ja paks gorilla sõi rahulikult oma kapsast, aga järsku tõusis püsti ja hakkas meie poole tulema. Jakob seisis ninaga päris vastu klaasi. Gorilla tuli rahulikul mõõdukal sammul meie juurde ja siis käis kiire liigutus käpaga vastu klaasi, täpselt Jakobi näo kohal. Pauk oli vali ja Jakobi ehmatus suur.

Jakob ütleb: "Ahv!". Taustal meie sõbrad Amy ja Joshua

Paar päeva pärast loomaaeda aga saime veel teravamaid elamusi ja kogemuse, mismoodi USA traumapunkt toimib. Nimelt kukkus Jakob oma klotsi otsa, nii et tal oli sõna otseses mõttes auk näos - kahe silma vahel. Õnneks verd nii väga palju ei tulnudki, kui haava peale jääd panime, aga kuna auk tundus päris sügav, siis otsisime välja lähima haigla aadressi ja reisikindluse kontaktid. Emergency ukse ees võeti meilt pidulikult auto, justkui uhkesse hotelli sisenedes. Kui olime läbinud turvakontrolli, võttis üks õde meid oma hoole alla, viis ühte ruumi, kontrollis Jakobil varbast südamelööke ja ütles, et haava tuleb õmmelda. Siis kleepis tuimestava rohu Jakobile nina peale ja saime peaaegu tund aeg Jakobiga mänguasju ja raamatuid vaadata. See osa Jakobile päris meeldis. Aga siis tuli see osa, mis üldse ei meeldinud. Nimelt pidi ta pikali voodis lina sisse mässituna lamama, nii et mina hoidsin ta keha kinni ja õde hoidis pead ja arst tegi kaks õmblust. Seda ei olnud ilus vaadata, sest veri voolas juustesse ja silma peaaegu. Õnneks jäi ta pärast neid protseduure varsti magama ja üles ärkas rõõmsa poisikesena. Kui ta nüüd ennast peeglist näeb, siis näitab ta näpuga haava poole ja kommenteerib rahulolevalt: "Auk!".

Pärast paari õmblust ja mõnetunnist und

Nüüd on vaja veel mõne päeva pärast niidid välja võtta ja võib eluga rahulikult edasi minna.