Teravad elamused

Minu elu keerleb praegu üsna palju ühe väikese poisikluti ümber. Nimelt on meie väike poja jõudnud ikka, kus temaga pidevalt juhtub midagi. 3 ja pool kuud veel, siis on Jakob 2aastane. Tiidreku treeninglaagri tõttu elame maikuus Colorado Springsis. See on tore linn, sest siin on tohutul hulgal mänguväljakutega parke. 

Ameerika

Jakob näeb midagi huvitavat.

 Meie tavaline päevakava näeb välja selline:

• hommikusöök;
• Tiidrek jookseb ja ma mängin Jakobiga pargis;
• Jakob puhkab;
• lõunasöök;
• Tiidrek puhkab ja ma mängin Jakobiga väljas;
• Tiidrek jookseb ja ma mängin Jakobiga pargis;
• õhtusöök;
• õhtused toimetused ja lähme magama.

Lisaks parkidele on siin loomaaed. Eelmisel nädalal oli meil Jakobiga tänu headele inimestele võimalik seda külastada. Loomaaias olid kaelkirjakud, kes oma pikkade keeltega tahtsid pihust salatit süüa, ja jõehobud, kes palli mängisid, ja paabulinnud suurte sabadega, kanad, kuked, tiiger, karud ja muud tegelased.

Kaelkirjakul on isegi veel pikem keel kui Tiidrekul.

Elu esimene paabulind

Loomaaias oli ka karussell. Eemalt kostev muusika ja ilusad hobused meelitasid Jakobit ja otsustasin ta elu esimesele karussellisõidule lasta. Ise seisin turvalisuse mõttes tema kõrval karussellil. Kõik oli väga kena, kuni vali muusika mängima ja hobune üles-alla kõikuma hakkas. Nii me siis sõitsimegi terve aja, Jakob mul kaelas rippumas ja mina koos hobusega üles-alla kiikumas.

Põnev ja hirmutav karussell

Kõige eredama mälestuse jätsid aga kange iseloomuga gorillad. Neid sai vaadata klaasi taga. Mõned tulid päris lähedale, aga istusid seljaga inimeste poole. Üks mõnusalt suur ja paks gorilla sõi rahulikult oma kapsast, aga järsku tõusis püsti ja hakkas meie poole tulema. Jakob seisis ninaga päris vastu klaasi. Gorilla tuli rahulikul mõõdukal sammul meie juurde ja siis käis kiire liigutus käpaga vastu klaasi, täpselt Jakobi näo kohal. Pauk oli vali ja Jakobi ehmatus suur.

Jakob ütleb: "Ahv!". Taustal meie sõbrad Amy ja Joshua

Paar päeva pärast loomaaeda aga saime veel teravamaid elamusi ja kogemuse, mismoodi USA traumapunkt toimib. Nimelt kukkus Jakob oma klotsi otsa, nii et tal oli sõna otseses mõttes auk näos - kahe silma vahel. Õnneks verd nii väga palju ei tulnudki, kui haava peale jääd panime, aga kuna auk tundus päris sügav, siis otsisime välja lähima haigla aadressi ja reisikindluse kontaktid. Emergency ukse ees võeti meilt pidulikult auto, justkui uhkesse hotelli sisenedes. Kui olime läbinud turvakontrolli, võttis üks õde meid oma hoole alla, viis ühte ruumi, kontrollis Jakobil varbast südamelööke ja ütles, et haava tuleb õmmelda. Siis kleepis tuimestava rohu Jakobile nina peale ja saime peaaegu tund aeg Jakobiga mänguasju ja raamatuid vaadata. See osa Jakobile päris meeldis. Aga siis tuli see osa, mis üldse ei meeldinud. Nimelt pidi ta pikali voodis lina sisse mässituna lamama, nii et mina hoidsin ta keha kinni ja õde hoidis pead ja arst tegi kaks õmblust. Seda ei olnud ilus vaadata, sest veri voolas juustesse ja silma peaaegu. Õnneks jäi ta pärast neid protseduure varsti magama ja üles ärkas rõõmsa poisikesena. Kui ta nüüd ennast peeglist näeb, siis näitab ta näpuga haava poole ja kommenteerib rahulolevalt: "Auk!".

Pärast paari õmblust ja mõnetunnist und

Nüüd on vaja veel mõne päeva pärast niidid välja võtta ja võib eluga rahulikult edasi minna.