Sopamõmmi ja teisi mänge

Elame selle aasta algusest Nyahururu linnas. See asub nii enam-vähem ekvaatoril Kenya keskosas. Minu jaoks on see neljas kord Kenyat külastada, Jakobi jaoks teine kord ja Tiidrekule kaheteistkümnes treeninglaager sellel maal.

Nagu arvata võib, on Nyahururu elanikkond umbes 99,9% ulatuses mustanahalised, mistõttu on meil linnas või külateedel liikudes raske märkamatuks jääda. Ikka tuleb mõned korrad vastata tervitusele “How are you?”/“Habari” või ulatada tervituseks käsi. Seda viimast Jakob (2,4 a.) esialgu pelgas, aga nüüd sirutab ta vahel ise lastele terekäe.

Elame koolimaja õuel kooliomanike külaliste korteris. Laste hüüded ja koolikell on igapäevane taustaheli. Lapsi on õuel vanuses 2,5–14 aastat, sest tegemist on põhikooliga ning samas majas tegutseb ka Nazarethi kool ehk kuni kolme aasta pikkune eelkool, kus kõige nooremad õpilased ongi kõigest kahe ja poole aastased. Nazarethi koolis käib ka Jakobi siinne parim sõber Arnold, kes on kooliomanike lapselaps. Arnold saab 6. veebruaril neljaseks, kuid kasvult on ta pisut väiksem kui Jakob. Nazarethi koolis on Arnold õppinud tähti ja numbreid kirjutama.

Suurem osa kohalikke oskab kolme keelt – kikuyu (kohalik hõimukeel), suahiili (Ida-Aafrika ühiskeel ning üks riigikeeltest) ja inglise (teine riigikeel). Jakobi sõber Arnold kikuyu keelt ei räägi, kuna tema ema ei ole kikuyu, vaid Embo mäe lähistelt, kus on teine hõim. Arnoldi esimene keel on suahiili keel, aga ta räägib üllatavalt hästi ka inglise keelt. Jakob räägib eesti keelt. Aga kolme nädala jooksul olen kuulnud ta suust ka väljendeid “Hey!”, “Bye!”, “Good night!”, “Come here, emme!”, “One, two, go!”, “Kudya!” (“Tule!” suahiili keeles), kohalike toitude nimesid chapati, ugali, mukimo ja ühtteist veel. Kuigi Jakob üritab Arnoldit pidevalt ka eesti keeles veenda, on laste ühine keel esmajoones siiski kehakeel. Nende lemmikmängud on mudelautodega sõitmine ja jooksuvõistlus, aga nad mängivad ka loomi, meisterdavad plastiliiniga, joonistavad, müravad, kiiguvad, parandavad autosid mängult ja teevad palju muud.

Sõbrad hoos 1: Arnold kiigutab Jakobit

Sõbrad hoos 2: Jakob teeb Arnoldile karusselihoogu

Nagu viimastel aastatel tavaks on saanud, kogunes ka seekord meie ümber väike eestlaste kommuun: Raul, Katrin, Mati ja Markus. Koos Rauli ja Katriniga käisime Tiidreku treeningpartneri Mukunga kodus Karatina külas. Seal avanes meile maaliline vaatepilt. Külateed jooksevad teeistanduste vahel Mount Kenya mäe jalamil. Selles piirkonnas on sademeid rohkem ja meiegi jõudsime kohale koos vihmaga. Jakobile valmistas see palju rõõmu, sest kõik kohad olid lompe täis, ja ta mõtles välja uue mängu – “Sopamõmmi”. See käib nii, et tuleb jalaga täie hooga lompi virutada, nii et soppa pritsib. Seda mängu saab mängida ka meie toas iga kord, kui duši all käime, sest siis koguneb vannitoa põranda alla väike lomp, mis voolab meie koridori.

Sopamõmmi

Tiidreku treeningpartneri Mukunga kodus kohalikke hõrgutisi maitsmas

Jakob ja teepõõsad

Lisaks mängimisele käime Jakobiga ka loomi vaatamas. Vannitoas on ämblikud, tänaval on lehmad, lambad, kitsed, eeslid, harvem ka kassid, koerad ja kaameleonid. Aga kui jalutada linnast paar kilomeetrit välja Thomson Fallsi juurde, siis näeme ka ahve: need on Jakobi lemmikud. Sealsamas nägime ka elevante – umbes 20 tükki jalutas neid all orus, aga Jakobile jätsid eredama mulje ikkagi ahvid, sest nad olid väga lähedal ja mõnusalt karvased. Plaan on minna ka jõehobusid vaatama enne kojutulekut.

Markuse esimene suveniir Nyahururus

Loomakari

Õhtuti koguneme pererahva tuppa, kus meil pakutakse kohalikus stiilis õhtusööki. Perearahvas on väga lahke ja hoolitsev. Perenaise rõõmuks kutsub Jakob teda oma sõbra Arnoldi järgi kikuyu keeles vanaemaks – cũcũ. Ka perenaine oskab pisut eesti keelt – ta oskab öelda “piima”, sest seda Jakob küsis igal õhtul. Õhtusöögi lõpuks on kohaliku tava järgi alati must tee piima ja maitseainetega. Vahel räägivad peremees ja perenaine meile toredad naljalugusid. Näiteks et Kenyas on kombeks valada teetass ääreni täis, nii et seda ei saa maha loksumata suu juurdegi tõsta, vaid peab kummarduma ise esimeseks lonksuks tassi juurde.  Seda täis tassi reeglit peavad teenindajad järgima ka söögikohtades, muidu võivad kuulda pahase kliendi käest: “Ega ma mzungu (valge) ei ole, et sa nina jaoks ruumi jätad!“

Jakob sööb ugalit

Head inimesed

Ameerika reisil oleme kohtunud paljude heade inimestega. Juba reisi planeerides olid mitmed inimesed valmis meid lahkelt aitama, pakkudes elukohta või abi selle leidmisel. Meie esimene peatuspaik Bear Valley oli LAst kolme sõidutunni kaugusel. See oli huvitav mägedevaheline küla, kuhu pääses ainult sissesõiduloaga, mille saime oma võõrustajatelt. Meid võtsid vastu meie sõbra Bradi vanemad, kes olid nii lahked, et jätsid meie päralt suure maja ja mitu kapitäit sööki - pidime ainult mõned korrad poes käima. Majaomanikud sõitsid puhkusele järgmisel hommikul pärast meie saabumist - see oli meie jaoks palvevastus, sest olime igatsenud aega koos oma perega, samas oli Jakobil mõnus suures majas ringi liikuda ja ennast vabalt tunda (nagu võib näha juuresolevatelt piltidelt).

"Pesu!" - ütleb Jakob selle pildi kohta.

"Möts!"

"Mammu!"

Bear Valleys kogesime kahe nädala jooksul üpris ekstreemseid ilmastikutingimusi: lumetormist rannailmani.

Talveilm

Suveilm

Meie pere ja Brad, kelle vanemate kodus me elasime.

Bear Valleys on aktiivne ja misjonimeelne kogudus, nad toetavad nii meie sõpra Bradi kui ka paljusid teisi misjonäre. Kohtasime seal mitmeid lahkeid inimesi, kes meid kui uustulnukaid välja sööma ja külla kutsusid.

Head inimesed, kes meid heast peast välja sööma viisid

Mis on parem puhtast võist - eriti veel pallikeste kujul?

Pärast Bear Valley perioodi külastasin koos Jakobiga oma head sõpra Michelle'i, kes oli kolm kuud tagasi saanud väikse tütrekese emaks. Imelikul kombel oleme oma elu tähtsatel momentidel vaatamata elukohtade suurele vahemaale kokku saanud. Meie esimese Ameerika reisi mõte saigi alguse Michelle'i ja Joeli pulmakutsest. Seekord aga käisime väikest Nora-beebit vaatamas.

Koerad vaatamas seda imelikku last,  kes ei lamagi rahulikult hällis või ema süles

Kaaga-kaaga Nora-beebile

Kõige pikema aja aga veetsime Colorado Springsis, kus üürisime väikest maja, mille leidsime samuti heade inimeste juhatusel. Selles majas elavad ka kolm kassi ja koer. 

Selle kassi pärast on Jakob palju nurgas seisnud ja järgi mõelnud, kas kassi tohib sabast kiskuda.

Iga pühapäeva õhtul kohtub majas väike kodukogudus, mille liikmete hulgast oleme leidnud mitmeid sõpru. 

Osa kodukogudusest Joe majas, kus meiegi elasime paar nädalat.

Minu jaoks on kõige toredam olnud Amy ja tema väikse poja Joshuaga koos veedetud aeg. Oleme Jakobiga käinud neil külas, koos loomaaias ja korduvalt mänguväljakutel.

Jakob ja Joshua elu nautimas

Paaril nädalavahetusel õnnestus meil külastada ka sõpru Lakewoodis, mis on Colorado Springist umbes pooleteist sõidutunni kaugusel. Nautisime neid külaskäike kogu perega - meie Tiidrekuga jutuajamisi ja Jakob lastega mängimist ja õueatraktsioone. 

Üliarmas perekond Aalund, Jakob suuri lapsi imetlemas

"Tuut!"

Papagoi

Perekond McKelvyga USA lipu all

Jakob uue sõbra Juliaga

Kõigil neil headel inimestel, kellest siin postituses juttu on olnud, on ühine see, et nad on kristlased. Oleme kogenud nende abi ja sõprust justkui Jumala käe pikendusena meie eluteel. 

Jakob käis poes

Eile võtsime ette poeretke Rossi kauplusesse, kus müüakse teistest poodidest odavamalt riideid, jalanõusid, kotte ja muud kraami. Jakobi lemmiktegevused olid seal mänguasjade vaatamine, patjatest hunniku tegemine, kohvriga ringi sõitmine ja jalanõude proovimine. Eriti meeldisid talle tüdrukute kingad, sest need olid enamasti säravamad ja erksavärvilisemad. Kui saime vajalikud asjad ostetud, söömas käidud ja jõudsime koju, ilmus ostetud asjades seast välja üks paar lastesandaale. 

Mina küsin: "Mis need on?", 

Tiidrek: "Ma mõtlesin, et sina panid need korvi.", 

mina: "Võib-olla sa ise panid?", 

Tiidrek: "Ei, mina küll ei pannud." 

Nii et tuli välja, et Jakob käis endale ise poes jalanõusid valimas ja poetas vaikselt ostukärusse. Õnneks olid need talle üsna parajad ja sobivad suvesandaalid, nii et õhtul sai Jakob endale uued sandaalid jalga ja järgmisel päeval polnud ta mingil juhul nõus vanasid kingi kandma. Nüüd on suveks rannakingad olemas.

Jakob oli rõõmsalt valmis poseerima oma uute enda valitud kingadega.

Teravad elamused

Minu elu keerleb praegu üsna palju ühe väikese poisikluti ümber. Nimelt on meie väike poja jõudnud ikka, kus temaga pidevalt juhtub midagi. 3 ja pool kuud veel, siis on Jakob 2aastane. Tiidreku treeninglaagri tõttu elame maikuus Colorado Springsis. See on tore linn, sest siin on tohutul hulgal mänguväljakutega parke. 

Ameerika

Jakob näeb midagi huvitavat.

 Meie tavaline päevakava näeb välja selline:

• hommikusöök;
• Tiidrek jookseb ja ma mängin Jakobiga pargis;
• Jakob puhkab;
• lõunasöök;
• Tiidrek puhkab ja ma mängin Jakobiga väljas;
• Tiidrek jookseb ja ma mängin Jakobiga pargis;
• õhtusöök;
• õhtused toimetused ja lähme magama.

Lisaks parkidele on siin loomaaed. Eelmisel nädalal oli meil Jakobiga tänu headele inimestele võimalik seda külastada. Loomaaias olid kaelkirjakud, kes oma pikkade keeltega tahtsid pihust salatit süüa, ja jõehobud, kes palli mängisid, ja paabulinnud suurte sabadega, kanad, kuked, tiiger, karud ja muud tegelased.

Kaelkirjakul on isegi veel pikem keel kui Tiidrekul.

Elu esimene paabulind

Loomaaias oli ka karussell. Eemalt kostev muusika ja ilusad hobused meelitasid Jakobit ja otsustasin ta elu esimesele karussellisõidule lasta. Ise seisin turvalisuse mõttes tema kõrval karussellil. Kõik oli väga kena, kuni vali muusika mängima ja hobune üles-alla kõikuma hakkas. Nii me siis sõitsimegi terve aja, Jakob mul kaelas rippumas ja mina koos hobusega üles-alla kiikumas.

Põnev ja hirmutav karussell

Kõige eredama mälestuse jätsid aga kange iseloomuga gorillad. Neid sai vaadata klaasi taga. Mõned tulid päris lähedale, aga istusid seljaga inimeste poole. Üks mõnusalt suur ja paks gorilla sõi rahulikult oma kapsast, aga järsku tõusis püsti ja hakkas meie poole tulema. Jakob seisis ninaga päris vastu klaasi. Gorilla tuli rahulikul mõõdukal sammul meie juurde ja siis käis kiire liigutus käpaga vastu klaasi, täpselt Jakobi näo kohal. Pauk oli vali ja Jakobi ehmatus suur.

Jakob ütleb: "Ahv!". Taustal meie sõbrad Amy ja Joshua

Paar päeva pärast loomaaeda aga saime veel teravamaid elamusi ja kogemuse, mismoodi USA traumapunkt toimib. Nimelt kukkus Jakob oma klotsi otsa, nii et tal oli sõna otseses mõttes auk näos - kahe silma vahel. Õnneks verd nii väga palju ei tulnudki, kui haava peale jääd panime, aga kuna auk tundus päris sügav, siis otsisime välja lähima haigla aadressi ja reisikindluse kontaktid. Emergency ukse ees võeti meilt pidulikult auto, justkui uhkesse hotelli sisenedes. Kui olime läbinud turvakontrolli, võttis üks õde meid oma hoole alla, viis ühte ruumi, kontrollis Jakobil varbast südamelööke ja ütles, et haava tuleb õmmelda. Siis kleepis tuimestava rohu Jakobile nina peale ja saime peaaegu tund aeg Jakobiga mänguasju ja raamatuid vaadata. See osa Jakobile päris meeldis. Aga siis tuli see osa, mis üldse ei meeldinud. Nimelt pidi ta pikali voodis lina sisse mässituna lamama, nii et mina hoidsin ta keha kinni ja õde hoidis pead ja arst tegi kaks õmblust. Seda ei olnud ilus vaadata, sest veri voolas juustesse ja silma peaaegu. Õnneks jäi ta pärast neid protseduure varsti magama ja üles ärkas rõõmsa poisikesena. Kui ta nüüd ennast peeglist näeb, siis näitab ta näpuga haava poole ja kommenteerib rahulolevalt: "Auk!".

Pärast paari õmblust ja mõnetunnist und

Nüüd on vaja veel mõne päeva pärast niidid välja võtta ja võib eluga rahulikult edasi minna.

Aina paremaks läheb

Selles mõttes on tore olla sportlane, et siis saab enamasti mõõta, kas tegevusel on tulemust. Treenid, harjutad ja siis võistled. Muidugi veel parem on olla sportlase naine. Siis vaatad, kuidas mees treenib ja harjutab ja aina paremaks läheb. Alati ei pruugi just nii olla, aga vot täna oli selline hea päev. Mulle meeldib.

Tasakaal

Eile vaatasin Valduri USA-reisi pilte ja tekkis kohutav isu ise reisima minna: jätta kõik seitsmendikud ja pedagoogilised otsustused ja minna ära. Nii on see ikka: kui on juba parasjagu kohustusi kogutud, tuleb tahtmine neist loobuda, lihtsalt olla ja elu nautida. Kui aga on olnud pikem puhkamise periood, tahaks jälle ennast proovile panna, leida rakendust oma oskustele, võimetele. Kuidas siis leida tasakaal?

Kuulates Newsboysi laulu "You Are My King", tundub mulle, et tegelikult ma tean ju vastust: teen, mis teen, eluperioodid vahelduvad, oluline on, et teen seda kõike Jumala austamiseks. Ja teadmises, et olen tunnustatud ja armastatud mitte oma tegude pärast, vaid sellepärast et keegi on armastanud mind ja andnud oma elu mu eest.

Suur inimene

Kuigi olen juba 25aastane, tunnen ennast enamasti ikka väikese tüdrukuna. Eriti igasugustes ametiasutustes tundub mulle, et teised on suured ja targad ja tähtsad, aga ma olen lihtsalt väike tüdruk, kes midagi ei tea ega tohi väga häirida suurte inimeste tähtsaid tegemisi. Vahel meenub üllatusena, et õigus küll, ma olen tegelikult ju suur inimene. Mõnikord on see üpris vabastav kogemus, eriti eelnimetatud ametiasutustes.

Täna oli eriti tähtis päev. Nimelt läksin ma elus esimest korda auto ülevaatust tegema. Seda teevad ju küll ainult suured ja kompetentsed inimesed: need, kellel on auto ja juhiload. Pisike ärevus oli ikka sees: kas ma ikka saan aru, kuhu ma minema pean ja mis ma tegema pean, aga õnneks olen ma naine. Naistelt ei eeldata erilist kompetentsust autode alal. Ärkasin hommikul päris vara, enne seitset. Helistasin Tiidrekule, tal oli õhtu. Sain temalt veel viimased soovitused, kui kaua peab auto mootorit enne soojaks sõitma, et võiks ülevaatusele minna. Eelmisel õhtul olin juba internetist kõik vajalikud juhised läbi vaadanud ja nii teadsin hommikul, et parem on tõkiskingad, E-tähisega ohukolmnurk ja taadeldud 1-kilone tulekustuti enne ülevaatusele minekut pagasnikust välja otsida, et ei viidaks liigselt ülevaatajaonude aega. Viisin Riinu kooli, et mootor soojaks saada ja läksin ülevaatust tegema. Järjekorda ei olnud. Teadlikult jätsin auto tööle, kui oma ülevaatuse soovist teatama läksin. Onu küsis autopassi ja ronis siis mu autosse, sõitis aparaatide juurde, ja ma jäin välja seisma. Onu tegi 'tuut' mu autoga. Vot siis ma enam ei teadnud, kontollis ta lihtsalt, kas signaal töötab, või oli see märguanne mulle, et ma garaaži läheks. Igaks juhuks läksin. Pealegi tahtsin saavutada suuremat kompetentsust auto ülevaatuse läbimise alal. Nad raputasid ja sikutasid me Toyotat ja siis käskis üks onu mul autoga maja ette sõita. Küsisin veel üle, et kuhu kohta maja ette, et ikka kõik õigesti teha. Parkisin auto ära ja maksin raha. Raha polnud ise teenitud, see oli kingitus. Rohkem nagu taskuraha. Aga ülevaatuseonu seda ei teadnud, nii et talle 600 krooni ulatades tundsin ennast ikkagi suure inimesena. 65 krooni sain tagasi. Panin oma nahkkindad kätte ja sõitsin autoga minema. Suur inimene. Ei pidanudki hakkama vabandama, et mees on Ameerikas ja ma midagi autodest ei tea. Olin ise suur inimene.
Seda lugu kirja pannes meenub üks teine lugu aastaid tagasi. Olin siis ehk kolmandas-neljandas klassis. Läksin linnapolikliinikusse hambaarsti juurde. Läksin üksi, sest olin seal varem emmega käinud ja mul oli aeg ilusti kinni pandud. Hambaarsti ma ei kartnud, pole kunagi kartnud, sest mu meelest nad ei tee talumatut valu. Peavalu võib hoopis hirmsam olla. Kuid ma kartsin midagi muud: kartsin, et ma ei mäleta täpselt, kuidas polikliinikus käitutakse. Otsustasin, et vaatan, mida teised teevad. Läksin ooteruumi ja vaatasin, kuidas lapsed istusid koos emadega toolide peal ja ootasid, kuni õde tuli neid kutsuma. Nii ma siis istusin ka tooli peale ja hakkasin ootama. Ootasin 5 minutit. Vaatlesin seinal olevaid pilte igasugustest hirmsate haigustega hammastest ja igemetest. Ootasin 10 minutit ja vaatasin, milliseid mänguasju oli lastele mängunurka pandud. Ootasin 15 minutit. Minu aeg oli juba üle läinud. Vaatasin inimesi, kes ooteruumi uksest sisse ja välja käisid, ja neid jälgides tõusis kõhus ebamugav hirmusegune tunne. Hakkasin aimama, et olin midagi olulist tegemata jätnud. Kõik inimesed, kes ooteruumi sisenesid, läksid kõigepealt registraatori juurde, ütlesid oma nime ja hambaarsti ning registraator otsis üles nende tervisekaardi. Nende kaartide järgi kutsusid õed lapsi, kui nende kord oli minna. Kui see teadmine mulle kohale jõudis, oli juba üsna palju aega mööda läinud. Tundsin, kuidas kurgus läheb kibedaks ja silmadest tahavad pisarad tulla. Istusin oma toolil edasi ja lootsin, et keegi märkab mu ebakindlust. Aga keegi märganud. Kui olin üle poole tunni toolil istunud, tõusin püsti ja läksin nuttes koju. Olin ebaõnnestunud. Olin liiga arg, et märgatud viga parandada. Olin alles väike inimene.